Optilise kaabli südamiku kaitsmiseks mehaaniliste, termiliste, keemiliste ja niiskuskahjustuste eest peab see olema varustatud ümbrise või isegi täiendavate väliskihtidega. Need meetmed pikendavad tõhusalt optiliste kiudude kasutusiga.
Optiliste kaablite tavaliselt kasutatavate mantlite hulka kuuluvad A-mantlid (alumiinium-polüetüleenühendiga mantlid), S-mantlid (teras-polüetüleenühendiga mantlid) ja polüetüleenist mantlid. Süvavee optiliste kaablite puhul kasutatakse tavaliselt metallist suletud mantleid.
Polüetüleenist kestad on valmistatud lineaarsetest madala tihedusega, keskmise tihedusega võisuure tihedusega must polüetüleenmaterjal, mis vastab standardile GB/T15065. Musta polüetüleenist mantli pind peab olema sile ja ühtlane, ilma nähtavate mullide, nõelaauku või pragudeta. Välismantlina kasutamisel peaks nimipaksus olema 2,0 mm, minimaalne paksus 1,6 mm ja keskmine paksus mis tahes ristlõikel ei tohiks olla väiksem kui 1,8 mm. Mantli mehaanilised ja füüsikalised omadused peaksid vastama YD/T907-1997 tabelis 4 esitatud nõuetele.
A-kest koosneb niiskustõkkekihist, mis on valmistatud pikisuunas mähitud ja kattuvatestplastikkattega alumiiniumteip, kombineerituna ekstrudeeritud musta polüetüleenkestaga. Polüetüleenkest liimib komposiitlindi ja lindi kattuvate servadega, mida saab vajadusel liimiga veelgi tugevdada. Komposiitlindi kattuvuse laius ei tohiks olla väiksem kui 6 mm või alla 9,5 mm läbimõõduga kaablisüdamike puhul vähemalt 20% südamiku ümbermõõdust. Polüetüleenkesta nimipaksus on 1,8 mm, minimaalne paksus 1,5 mm ja keskmine paksus mitte väiksem kui 1,6 mm. Tüübi 53 väliskihtide puhul on nimipaksus 1,0 mm, minimaalne paksus 0,8 mm ja keskmine paksus 0,9 mm. Alumiinium-plastkomposiitlint peaks vastama standardile YD/T723.2, kusjuures alumiiniumlindi nimipaksus on 0,20 mm või 0,15 mm (minimaalselt 0,14 mm) ja komposiitkile paksus 0,05 mm.
Kaabli tootmisel on lubatud mõned komposiitlindi ühendused, tingimusel et ühenduste vahekaugus on vähemalt 350 m. Need ühendused peavad tagama elektrilise järjepidevuse ja taastama komposiitplastist kihi. Ühenduskoha tugevus ei tohi olla väiksem kui 80% algse lindi tugevusest.
S-kest kasutab niiskustõkkekihti, mis on valmistatud pikisuunas mähitud ja kattuva lainepapistplastkattega teraslint, kombineerituna ekstrudeeritud musta polüetüleenkestaga. Polüetüleenkest liimib komposiitlindi ja lindi kattuvate servadega, mida saab vajadusel liimiga tugevdada. Laineline komposiitlint peaks pärast mähkimist moodustama rõngakujulise struktuuri. Kattuvuse laius ei tohiks olla väiksem kui 6 mm või alla 9,5 mm läbimõõduga kaablisüdamike puhul vähemalt 20% südamiku ümbermõõdust. Polüetüleenkesta nimipaksus on 1,8 mm, minimaalne paksus 1,5 mm ja keskmine paksus mitte väiksem kui 1,6 mm. Teras-plastkomposiitlint peaks vastama standardile YD/T723.3, kusjuures teraslindi nimipaksus on 0,15 mm (vähemalt 0,13 mm) ja komposiitkile paksus 0,05 mm.
Kaablite tootmisel on lubatud kasutada komposiitlintühendusi, mille minimaalne ühendusvahe on 350 m. Teraslint peaks olema ühendatud otsaotstega, tagades elektrilise järjepidevuse ja taastades komposiitkihi. Ühenduskoha tugevus ei tohi olla väiksem kui 80% algse komposiitlindi tugevusest.
Niiskusbarjääridena kasutatav alumiiniumlint, teraslint ja metallist soomuskihid peavad säilitama elektrilise järjepidevuse kogu kaabli pikkuses. Liimitud mantlite (sh 53. tüüpi väliskihtide) puhul ei tohiks alumiinium- või teraslindi ja polüetüleenmantli vaheline koorumistugevus, samuti alumiinium- või teraslindi kattuvate servade vaheline koorumistugevus olla väiksem kui 1,4 N/mm. Kui aga alumiinium- või teraslindi alla kantakse vett blokeeriv materjal või kate, ei ole kattuvate servade koorumistugevus nõutav.
See terviklik kaitsestruktuur tagab optiliste kaablite vastupidavuse ja töökindluse erinevates keskkondades, rahuldades tõhusalt kaasaegsete sidesüsteemide vajadusi.
Postituse aeg: 20. jaanuar 2025